Kuues päev: ookean, mäed ja ühistantsimised

Ookean ja Edasilükkamised

*Oliveri Eessõna*

Meie peres on mees ja naine. Naise nimi on Josy ja mehe nimi Philippe. Neil samuti kaks last: poiss ja tüdruk. Poiss - 14 ja tüdruk - 16. Neid me kahjuks ei näinud, sest nad olid reisil. Poiss tegeleb korvpalli ja kitarri mängimisega ja tüdruk mängib klaverit.  Josy ja Philippe olid väga armsad ja alati aitasid meid kui abi oli vaja.

Jääme neid kindlasti igatsema.

***

Täna hommikul ärkasime me kell kaheksa. Hommikul saime me süüa oma tavalist: Keedemuna (Minul 6 minutit, Oliveril 10), croissanti, šokolaadi mousse'i/jogurtit, ja muid saiu. Pärast seda tõmbasime endale päevasemad riided selga, ja sattusime sõitma ookeani poole. Rand asus Bayonne'i linna lähedases Angletis, nimi oli Les Cavaliers. Randa sõit mõõdus vaikselt. Raadio ei mänginud, minul olid kõrvaklapid peas, ja Oliver oli ise ka rahulik. 

Randa jõudes oli meile kohe kõrva sattunud eesti keel, ja me kohe panime tähele kuidas Tuuli, Hetu, Krissu, Jan, Sten, ja Jonatan olid vees. Oliver läks kohe vette, aga mul läks natuke aega, kuna ise kahtlsein pisut, ja tegin teistest pilte. Kui aga lõpuks sain vette, sain aru kui soolane vesi ikka on. Peaaegu kohe sattus mulle kõikjale ookeanivett, ja ma kiiresti-kiiresti läksin kaldale tagasi, et vesi silmelt maha pühkida, ja et kurgust mageda veega sool loputada. Kohe aga sai vette tagasi, ja seal ma juba sedavõrd julgem ja kogenum. Sain lainetel hüpata, ja lasta neil end kanda. Väga kaugele aga ei saanud minna, kuna oleks liiga sügavaks läinud, ja lained oleks sind kaugemale viinud. Lõpuks sattusin ma uuesti peadpidi vee alla, ja siis ma läksin juba lõplikult kaldale tagasi. Meie rättide juures oli ka Krissu juba olemas, nii et tuletasin endal meelde reisielamusi mida võrrelda. Natuke pärast seda sättisime juba tagasiteele.

Rand valiti selle järgi, et Jan, Jonatan ja Sten tellisid suuri lained. Kohalikud pidasid neid veel pisikesteks, aga meil oli lõbu laialt 

Olles kodus tagasi, saime me puhata ja lõunat süüa. Lõunaks pakuti meile riisi köögiviljadega, ja valik sea- või veisehautise vahel. Pärast sööki olime veel natuke puhkamas, kuni me saime aru, et kogunemisaeg on kohale jõudnud. Õnneks aga oli asju edasi lükatud, ja kedagi polnud veel väga kohal, nii et probleeme ei tekkinud. Umbes 16:20 oli meil kiire proov, kus öeldi meile kava, ja vaadati joonised üle. Tänane kava pidi koosnema Reinlendrist, Ingliskadrillist, Juudipolkast, Hobusemängust, ja Siiri-Tursamäest. Meie üllatuseks aga tuli kohalikult omavalitsuselt käsk kõik esinemised kergemaks ja lühemaks teha, nii et Reinlendrit me ei teinud, ja üks Ingliskadrill jäeti ära. Nii siis saadeti meid viimast korda rahvarõivad selga panema. Kui kõigil oli juba seljas, oli kohe vaja ka valmis olla, kuna meie olime teised laval. Esinemine läks väga hästi, vaid Simon jäi hobusemängus nälja, ja kukkus selili. Pärast esinemist oli pisike kogunemine, millejärgselt mindi kas kaarte mängima või lihtsalt puhkama. Siis lõpuks tuli meie kontserdi lõpetus, ja oli aru saada, et enam esinema ei pea. Sellega lahkusid Slovakid, pandi tsiviilid selga, söödi, ja mõnuleti vabaduses. 

Proov esinemiseks. Kõik esinemised läksid reisil väga hästi!

Pärast seda hakkas lõpupidu tekkima, aga mina käisin sel hetkel Hetuga linna peal kõndimas ja pildistamas. Üldse mina ei tantsinud viimasel peol, ma olin liiga väsinud. Üldiselt ma rääkisin teistega juttu. Lõpuks, kui oli juba täitsa pime, ma korjasin Oliveri tantsupõrandalt üles, ja me sättisime koju. Päev oli tore, aga mitte nii intensiivne kui eelnevad päevad. 

Espelette'i omanäolised tänavad. Baskimaal peavad olema kõik majad valged, detailid võivad olla kas punast või rohelist värvi. Seda tehakse kultuuripärandi säilitamise eesmärgil. Ka uusarendused näevad täpselt samasugused välja. Meile meeldis!

-Hans & Oliver

Hommikusöök mägedes ja õhtu tantsupõrandal 

Kell oli 8.30, kui me hakkasime ennast valmis sättima, et minna mägedesse hommikust sööma. Sõit kestis umbes 45 minutit. Selle ajaga nägime mägesid, mis on piiriks Hispaania ja Prantsusmaa vahel, hobuseid, kes elavad vabalt mägedes, ja üllatavalt palju jalgrattureid. Auto parkimiseks tuli oodata, et hobused teelt ära läheksid. Istusime peredega tekkidele ja hakkasime sööma. Valikut oli palju, koogist puuviljadeni. Kui kõhud täis said, otsustasime neljakesi (Helena, Eva, Emilia ja Liis, kes oma perega ka piknikule tuli) ümbrust uurida. Kui muidu oleme püüdnud terve reisi toas kuumusest pääsesa, siis mägedes oli kõva tuul, seega oli väljas parajalt soe. Esimest korda oli õues hea istuda. 

Hakkasime mägedest liikuma poole kaheteistkümne ajal, kuna päike aina kerkis ja keskpäeval poleks seal enam kannatanud olla (liiga soe).  Lahe on näha kohalikke kombeid, näiteks et autojuhid sõidavad autoaken lahti. Selle pärast ongi nende jaoks tavaline tänada peatunud autojuhti, kes mägiteel peatub ja mööduda laseb, mitte ainult käeviipega, vaid sõnadega. Vahel räägitakse isegi natuke pikemalt, muidugi nii, et liiklus seisma ei jää. 

Sõitsime linna, et veel viimased suveniirid soetada. Ostsime kõik kohalikku tšillipulbrit, (linn on tuntud on oma tšillide poolest).

Suundusime siis tagasi koju. Kodus me sõime lõunat, puhkasime ja hakkasime siis jälle liikuma, et viimast korda esineda.

Taaskord Espelette’is, tegime kõigepealt proovi ja saime teada, et rongkäik jääb ära. Siis hakkasime riidesse sättima. Kui me kõik juba peaaegu valmis olime, selgus, et esinemine lükkub hilisemaks ja muutub lühemaks (kuuma ilma tõttu). Tegelesime kõik järgmised pool tundi meelepäraste tegevustega: osteti jäätist, räägiti juttu, istuti niisama ja mängiti pilli.

Esinemine nähtuna lava taga telekast

Esinemine läks täitsa hästi. Peale esinemist mängisime kaarte ja ootasime festivali finaali. Kui finaal läbi sai, sõime me õhtust ja pakkisime asjad kokku. Siis tekkis väike segadus, sest meie olime aru saanud, et järgneb mingi bänd ja ühine olemine. Tegelikult oli laval mingi mees, kes laulis vanu hitte, inimesed istusid ja rääkisid ning sellise peoni nagu meie olime oodanud kulus täitsa tükk aega. Vahepeal jõudsime ise tantsima hakata koos slovakkidega, kes kümnest juba bussile tuli saata. Peale isealgatuslikku ühistantsimkst slovakkidega hakkas telgistvaikselt arenema tantsuõhtu, selline nagu me oodanud olime.

Spontaanseid ühistantsimisi oli pärast viimast esinemist nagu seeni pärast vihma. Kõige suuremateks sõpradeks saadi slovakkidega, kellega rõõmsalt iga nurga peal tantsu vihuti ja musitseeriti

Tantsisime nii palju kui suutsime, sest ikkagi viimane päev ja kõik. Vahepeal oli küll tunne, et nüüd olen ma nii higine et ei saa kellestki kinni võtta, aga see mure unustati järgmisel hetkel, kui algas uus muusika ja vastavalt siis kas ise või teiste eeskujul uut tantsu alustati. 

Koju hakkasime liikuma umbes pool kaksteist. Energiat oli veel koduski, aga sama tore kui sõpradega tantsimine tundus ka pikk ja magus uni.

-Helena

Rannamõnud. Kuigi kasutasime korralikult päiksekreemi, on 2h Prantsusmaa päikest siiski kõrvetavam kui me arvasime. Samas sellises kuumuses ei olnud väga aru saada, kas nahk kirvendab põletusest või lihtsalt kuumast õhust.

Kas olete proovinud triikida 40-kraadises kuumuses? Meie nüüd oleme!

Olime ainsad õpetajad, kes koos lastega rahvariided selga panid. Lisaks esinduslikkusele tundus meile aus, et sellises kuumuses kannatavad kõik ühtemoodi :)

Ühisjämm baskidega