Kokkuvõtete päev: Espelette'ist, külalisrühmadest ja muljetest
Pipralinn Espelette
Espelette, kus toimus meie festival, on väike ilus linnake (ca 2000 elanikku) Lõuna-Prantsusmaal. Linna eripäraks on nende piprakasvandused ja kui nad tahavad odavat bensiini, siis nad lähevad Hispaaniasse (piirini on vaid 10 km). Kõik festivaliga seotud paigad olid linna keskel ühes kohas koos – festivaliks oli turuplatsile üles seatud suur lava ninga riietumiseks ja rõivaste hoidmiseks kasutasime kohe kõrvalasuva kultuurimaja saali. Esinemisi toimus ka linnatänavatel. Ühel päeval sõitsime esinema ka naaberlinna Cambo-les-Bains’i. Söögiga meil samuti täiega vedas, sest söökla asus sealsamas turuplatsi katusealuses, lihtsalt söögi saamine oli see, mis võttis kauem aega. Riietevahetus tuli alati ära teha kiiresti ja mitte hingates, sest kultuurimajas oli umbne ja sinna ei tulnud õuest eriti õhku. Õhtused ühistegevused teiste rühmadega toimusid ülespandud telgis, milles töötas ka baar, mida meie pereema kasutas. Kuna elasime peredes, siis kodutee oli meil kõigil erinev. Minu ja Alberti sõit läks mööda kurvilist mägiteed, millest meie autojuht lausa lendas läbi. Vabal ajal viidi meid ka ujuma lähedalasuvasse järve ja ookeani (sinnagi oli vaid 20 km). Seal parkimiskohtade leidmine oli ilmselgelt raskem, kui nõela heinakuhjast üles leidmine.
-Iiob
Festivalikülalised
Koos meiega olid festivalil veel rühmad Slovakkiast, Saksamaalt ja Baskimaalt. Festivalil jäi küll suhteliselt vähe aega üksteisega suhtlemiseks ning see toimus ka alles festivali lõpus, kuid siiski saime üht-teist üksteise kohta teada.
Slovakkia rühmas olid tantsijad suures vanusevahemikus, umbes 7-15. Pillimehed aga pigem täiskasvanueale lähenevad. Slovakkidega tekkis meil hea side, sai koos tantsitud, musitseeritud ning juttu räägitud. Ühised tantsimised tekkisid spontaanselt ning ilma korraldajate ettepanekuta. Slovakkia tantsud olid hoogsad, kuid õpitavad, ning paariliste vahetuste ajal sai peaaegu et kõigiga tantsitud. Ka pillimeestel paistis lõbus olevat, õpiti üksteise lugusid ning jämmiti rõõmsalt kaasa. Eriti paistis silma Steni ja slovaki viiuldajate suur sõprus. Ka meie akordionist Liis sõbrunes nendega ning usaldas oma pilli slovakkide kätte. Paljude jaoks oli viimane õhtu eriti kurb, kui juba kell 22 pidime nad kodu poole teele saatma. Nende reisivahendiks oli buss. Selle üheks põhjuseks olid suured pillid, näiteks kontrabass. Arvatavasti ei olnud buss nende jaoks kõige mugavam variant, arvestades, et sõit pidi kestma üle 40 tunni ning bussis puudus konditsioneer. Nad pidid bussis ka ööbima.
Baski rühmad olid väga sõbralikud ning abivalmid. Arvestades meie mitte kõige suurepärasemat prantsuse keele oskust, saime läbi tantsu ja inglise keele hästi suheldud. Vähemalt minu jaoks olid baski tantsud kõige keerulisemad oma tempo pärast. Juba ainuüksi jalgade tööd vaadates jooksis aju kokku, kuid see ei takistanud meid tantsimast. Minu sammude täpsus seisnes umbes selles, et liigu kuidagi moodi vasakule ja siis mingisugusegi sammuga paremal ja nüüd keeruta ilma, et pikali kukud. Hoolimata segadusest sammudega, oli tantsimine ülimalt lõbus. Tantsude keerukus tekitas elevust ning nalja juurde. Muusikutel piirdus koos musitseerimine küll ühe lõõtsaga koos mängimises, kuid olukord lahenes ise mälu järgi lugusid mängides. Viimasteks päevadeks olid meil kõigil ilmselt need lood juba pähe kulunud.
Peab kahjuks tunnistama, et kõige vähem rääkisime saksa rühmaga, kuid lõpus sai nendega ka natukeseks jutule.
Nädala lõpus jagasime me laiali teiste leesikate poolt tehtud võtmehoidjaid, et arendada veel enam meie sõprussuhteid.
Ma arvan, et nii jääme me neile meelde ka tulevikus. On huvitav mõtelda, kas me üldse näeme oma festivalikaaslasi veel. Tahaks loota küll.
-Emilia ja Eva-Liisa
Üldine arvamus ja meeleolu reisist
Pärast seitset toredat päeva on reis kahjuks läbi ja elu hakkab naasema selleks mis ta enne oli. Aga, et saaks seda reisi paremini meelde jätta, tuleb teha sellest kokkuvõtte ja kirjeldada oma ja teiste tundeid. Esimesel päeval, kui läksime Tallinnast Toulouse’i, kartsime lennukitest mahajäämist, järgnevate päevade kuumust, halba toitu, millised meie tulevased pered võivad olla ja muud. Oli ka toredat, näiteks konsoolides mängimine, kuid esimesel päeval polnud me just kõige optimistlikumad. Teisel päeval, kui olime Toulouse’is siis tervitas meid palav ilm, kuid kuna sai ringi käia ja vaadata ilusat linna, oli juba palju toredam ja moraal oli kõrgem. Kui saabus kolmas päev ja me kohtusime peredega ning saime nendega olla need paar tundi, siis sain aru, et kõik pered olid väga toredad. Samuti selle kohutavalt palava ilmaga harjusime üsna kiiresti ära ja ei tundunud alati küll, et oleme 35-40 kraadises ilmas. Neljandal päeval sõime perede juures hommikust ja siis viidi meid konserdi toimumiskohta. Sellel päeval saime rahvariideid kolm korda selga panna (hommikul rongkäiguks, lõunal väikesteks esinemisteks ja õhtul festivali avamiseks). Festivali avamise (kuigi olime viimased ja väsinud) panime kinni ja pärast oli väga uhke tunne. Viiendal päeval toimusid küla peal väiksed esinemised ja pärast neid tantsisime teiste rühmadega omi tantse, mis oli lõbus. Festivali viimasel päeval oli hommik ja lõuna palavuse tõttu vaba ja enamus rühmast läks ookeani ujuma. Õhtupoole oli festivali lõpetamine ja pidu, mille meie rühm käima tõmbas. Terve seitsmes päev oli kurb meeleolu, sest lahe festival oli läbi saanud ja uute sõpradega oli vaja hüvasti jätta. Koju jõudsime teisipäeval ja reis oli meid rühmana lähedamaks toonud. Kokkuvõtteks rõõm sellel reisil kasvas iga päev ja oleme väga palju õppinud juurde.
-Jonatan
Kommentaarid
Postita kommentaar