Seitsmes ja viimane päev: kojusõit

 

Hommikul ärkasin kell 8 ning jõudsin järeldusele, et see on vist esimene kord, kus ma päriselt perenaise koputust uksele kuulnud olen (kõik muud korrad olen ma tõusnud selle peale, et Marie kordab lakkamatult mu nime, kuniks ma sügavast unekoomast lõpuks tõusta suvatsen). Sõime hommikust (helbed piimaga ning baguette'i-viilud Nutellaga), panime end valmis ja pakkisime viimase hetkeni.  

Viimane grupipilt

Festivalipaigast sõitsime taaskord neli tundi Toulouse'i, ent seekord polnud meile ette nähtud pikemat poe- või einestamispausi. Erinevalt ligi nädalatagusest Toulouse'ist Espelette'i sõidust ei olnud keegi eriti suhtlemistujus, Among Us'i mängimise asemel otsustas suur osa leesikaid hoopis tukastada. See oli igati mõistetav, ka minul oli sotsiaalne patarei tühi. Toulouse Blagnac'i lennujaama jõudes hakkas aga täielik hullumaja. Ma suutsin pikali ajada oma lahtise veepudeli ja pagasi, tegin kogemata oma kostüümikoti luku katki ja tagatipuks ei läbinud mu käsipagas kontrolli, sest olin unustanud mini-grip koti vedelikega välja tõsta. Pärast lõputuna tunduvat check-in'i oli lõpuks aega pardaleminekuni poodides käia ja lennujaama (tõe huvides tuleb siiski mainida, et tegelikult kogu Prantsusmaa) hindade üle vinguda. Minu usk ja lootus inimestesse kadus peaaegu lõplikult siis, kui lennuki maandudes keegi oma karguga mulle pähe virutas. Õnneks taastasid selle mu kallid rühmakaaslased oma toredusega ja õnnestunud pardaleminek Frankfurdi lennujaamas, kus kõik laabus väga kiiresti ja takistusteta. Lennukis asusin oma neljanda mini-krõpsupaki kallale, sest olin korralikult söönud vaid hommikust. Samuti olid need mini-Lay'sid ainsad tooted Duty Free poes, mille hind ei toonud mulle pisarat silma. Lennukis lähestikku istuvad leesikad ei suhelnud taaskord omavahel kuigi palju, pigem tehti uinakuid, vaadati filme, mängiti telefonis. Mina otsustasin mitmetunnise lennu veeta muusikat kuulates. Lend möödus jällegi sujuvalt. Kangesti kaunis oli olla, kui lennuki kodumaal maandudes hakkas kõrvaklappides mängima Heino Elleri "Kodumaine viis". Sellest reisist hakkasin mõistma, et kuigi on tore reisida ja avastada teisi kultuuriolustikke, pole siiski päris teist sellist kohta nagu kodu. Püreneed ei ole ikka mitte midagi meie oma Munamäe kõrval.

-Margaret ja Laura


Selleks, et laste kirjutised ilusti blogisse saaksid, tuli mõni unetund ohverdada. Seda siis kas öösel koju jõudes, hommikul varem ärgates, või bussiuinakust loobudes :)

Espelette'i hõrgutised. Bensiinijaamas olid muidugi kahekordsed hinnad, aga õnneks ostsime kõik Espelette'ist ära.
Kui sul on kaasas rohkem suka- kui sokipaare, ja sokid lähevad reisil katki, siis peab lihtsalt kogu aeg sukkadega käimist rokkima!

Espelette'i sõites oli meil ilus ja maaliline piknik vabas õhus. Tagasi minnes nautisime lennujaama kaunist atmosfääri.

Lennujaamas leidsid paljud leesikad tee Starbucksi. Lisaks ei suutnud me oma õnne ära imestada, et meil kõik lennud sujusid ja kohvrid saabusid. Valdavalt nägi lennujaama tahvlitel siiski ärajäänud ja edasi lükatud lendude teateid.

Toulouse-Frankfurt lennul uurisime lennu meeskonnalt, et kas
jõuame tunniga ikka ilusti järgmisse väravasse, kuna oleme 30-liikmeline lastegrupp. Nemad kinnitasid, et muret tundma ei pea. Jõudsime tõesti ilusti ja oli isegi natuke vaba aega. Krissu ja Hetu otsustasid ära proovida laste lemmiktoidu, hotdogi, reisi esimesest päevast. Frankfurt-Tallinn lennul tervitas meid juhuslikult sama lennumeeskond, kes rõõmustas, et me ilusti kohale jõudsime :)

Lõpuring!


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Viies päev vol2: mägi ja järv

Viies päev vol3: BalFolk ehk prantslaste tantsuklubi