Viies päev vol2: mägi ja järv

 

Laupäev algas nagu ikka hea hommikusöögiga (krõbinad piimaga, banaan ja oli veel häid asju mida pere pakkus). Söök söödud, oli aeg rääkida päeva plaanidest. Plaan oli minna pärast hommikust esinemist oleval vabalajal mäkke matkama ja pärast matka otse ujuma. Niisiis lõppes meie väsitav ja vägagi palav esinemine. Ja oli aeg minna koju, et matka asjad valmis panna. Asjad valmis pandud, istusime autosse ja alustasime sõitu mäe poole. Umbes 15 minutit sõitu olime kusagil mäel kellegi maja ees kus astusime autost maha ja ootasime kuni pereema ja peretütar autod ära pargivad. Ootamisaeg oli täpselt perfektne, jõudsime päiksekreemi peale määrida ja matkaks valmistuda. Lõpuks hakkasime mäe tipu poole sammuma. Alguses tundus kõndimine tippu veidi raske. Pärast 10 minutit olime soojusega kenasti harjunud. Matkarada ei olnud kõige mugavam, tee oli kivine ja kivid liikusid, mis tegi üles mineku veel raskemaks ja ohtlikumaks. Olime umbes 20 minutit kõndinud ja nägime hobuseid ja lehmasid kes mäe peal vabalt ringi kõndisid. Tegime hobuste ja lehmade vahel väikse 5 minutilise puhkuse. Puhatud, hakkasime veel kõrgemale kõndima, et ikka tippu jõuda. Otsustasime isegi algul natuke joosta, aga see väsitas korralikult ära. Pärast 2 minutit jooksu võhmal olles oli suur tahtmine vett juua, aga vee varudega juhtus selline probleem, et me ei võtnud piisavalt vett kaasa. Soojal päeval vajab inimene palju vett ja kui veel mäest üles kõndida ja palju füüsilist teha siis vajab inimene veel rohkem vett. Ja meil seda vett kahjuks nii palju polnud, et me kõik saaks enda janust lahti. Niisiis kõndisime edasi. 5 minutit ja tipus me olimegi. Tipus olles oli väga hea tunne, sai istuda või seista kivil ja nautida imelist vaadet. Kahjuks väga kaugele näha ei olnud võimalik, sest udu jäi ette. Peretütar rääkis, et kui udu ei oleks siis näeks ka ookeani, mida me siis kahjuks ei näinud. Tegime tipus veel pildid koos perega ja mõned pildid üksi ja oligi aeg hakkata alla tagasi liikuma. Alla liikusime isegi päris kiiresti küll aga ühe väikse puhkusega. Mägi vallutatud, pildid ja trenn tehtud oli aeg istuda palavasse autosse ja edasi liikuda.

Peretütar Cecile'iga mäe otsas



Pärast väsitavat matka täitsime oma veepudelid jaheda veega ning sõitsime järve äärde, kus meid sõbrad juba ootasid. Rentisime väikese paadi ning kasutasime seda veepealse transpordivahendina ja vettehüpete platformina. Suplesime vees veel mõne minuti ning tegime tantse läbi. Temperatuur ja ujumine oli meid karastanud, kuid samas ka väsitanud. Heitsime pere juures natuke pikali, sõime paar jäätist ning asusime teele meie päeva viimasele esinemisele.

Mustlane-kiitsakas osutus sel reisil poiste lemmiktantsuks. Seda tantsiti igal võimalusel ja igal pool.

Kohale jõudnud, panime selga higist läbimärjad rahvarõivad ning asusime rongkäigule. Pärast kahe lühikese kavaga esinemist vahetasime uuesti tavariietesse ning asusime sööma. Söögiks pakuti Baskimaa rahvustoitu-maisijahu pankoogid kanaga ning kõrvale anti jääjooki. Paljude jaoks oli söök võõras ning ei tahetud süüa, sealt hakkasid pihta kõhuhädad.

Täpsuse huvides - maisijahust pannkoogid olid siiski sealihaga ja kõhuhädad õnneks sellest toidust ei alanud :) Probleemiks oli hoopis vähene mineraalide hulk kehas ja gaseeritud vesi. (-Hedvig)

Pärast õhtusööki algas päeva viimane üritus-õpitoad. Iga rühm kogunes suure telgi alla ning hakkasid oma tantse õpetama kõigile neile, kes koos tantsida soovisid (ja neile, keda vägisi tantsima paluti). Esimesena õpetasime teistele Aleksandra valssi, mis tuli kõigil kenasti välja. Teisena oli kavas Oige ja Vasemba, millega kaasnes natuke raskusi, kuid me saime õpetamisega kenasti hakkama. Kolmandana õpetasime Serjoožat, mille said kõik kenasti ja kiiresti selgeks. See tuli nii hästi välja, et tants läks väga kaua edasi. Peamiselt seepärast, et tants oli paarilise vahetusega ning oli tore iga kord erinevate inimestega tantsida.

Järgmisena õpetasid oma tantse sakslased. Nende tantsude eripära oli see, et pärast igat kombinatsiooni said tantsijad endale kohe uue paarilise. See tagas, et kõik tantsisid võimalikult paljude inimestega ning sai luua ka välismaalastega sõprussuhteid (räägin isiklikust kogemusest).

Edasi tulid slovakid, kelle tantsud olid väga hoogsed ja lõbusad. Päeva lõpetasid baskid oma seltskonnatantsudega ning ühe Macarena-ga, mis tegi kõigil meele rõõmsaks. Siis oli päev lõppenud-sõitsime koju, võtsime paar õhtusnäkki ja asusime magama.

-Simon (kes kirjutas mäest) ja Villem (kes kirjutas järvest)






Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Viies päev vol3: BalFolk ehk prantslaste tantsuklubi

Seitsmes ja viimane päev: kojusõit