Seitsmes ja viimane päev: kojusõit
Hommikul ärkasin kell 8 ning jõudsin järeldusele, et see on vist esimene kord, kus ma päriselt perenaise koputust uksele kuulnud olen (kõik muud korrad olen ma tõusnud selle peale, et Marie kordab lakkamatult mu nime, kuniks ma sügavast unekoomast lõpuks tõusta suvatsen). Sõime hommikust (helbed piimaga ning baguette'i-viilud Nutellaga), panime end valmis ja pakkisime viimase hetkeni. Viimane grupipilt Festivalipaigast sõitsime taaskord neli tundi Toulouse'i, ent seekord polnud meile ette nähtud pikemat poe- või einestamispausi. Erinevalt ligi nädalatagusest Toulouse'ist Espelette'i sõidust ei olnud keegi eriti suhtlemistujus, Among Us'i mängimise asemel otsustas suur osa leesikaid hoopis tukastada. See oli igati mõistetav, ka minul oli sotsiaalne patarei tühi. Toulouse Blagnac'i lennujaama jõudes hakkas aga täielik hullumaja. Ma suutsin pikali ajada oma lahtise veepudeli ja pagasi, tegin kogemata oma kostüümikoti luku katki ja tagatipuks ei läbinud mu käsip...
Kommentaarid
Postita kommentaar