Neljas päev: pikk päev ja öine esinemine

Järgneva päevakirjelduse kirjutasid Liis ja Katerina. Liis mängib sügisest leesikate pillirühmas ja on esimest korda leesikatega festivalil :)

Äratuskell helises mitu korda, kuid ärkasime ainult meie pereema koputuse peale. Eilsest ookeani piknikust jõudsime koju südaööl, mis tähendab, et saime magada ainult seitse tundi (spoiler: ööl pärast kontserti saime magada kuus tundi). Palve peale ärgata vastasime klassikalise “oui oui”-ga ning läksime sööma petit déjeuner’i ehk hommikusööki. 

Kui me täisrõivis toast välja astusime, kohtusime kahe imetleva näoga. Näod kuulusid pere lastele. 

Jõudsime viie minutiga kohale ning mina sain isiklikult teada, et vöö ei käi nii lõdvalt seeliku peal (kuigi minu meelest oli juba piisavalt tugevasti pandud). Niisiis tehti viimased viimistlused rõivaste asjus ning siis mindi bussi. Sõidu ajal võis aknast näha võimsaid vaateid püreneedele. Lõpuks jõudsime väikesesse linnakesse ning algas rongkäigulaadne asi. Esimese paari minutiga olime kõik juba higised, aga siiski läksime rõõmsalt ja naeratades edasi. Jõudsime lõpuks esimesele platsile ning enne meid esitlesid oma tantse sakslased. Viimane number oli publiku number ning ka tagasihoidlikud Leesikad said proovida tantsida saksa tantse. Meie esinemine möödus hästi, kuid selle ajal tuli slovakkide rühmast üks neiu ning palus laenata meie akordionit. Mina kui ainukene akordionist andsin lahkelt enda pilli ning sellega teenisime endale slovakkidest sõpru. Toimus ka teine esinemine, kus leesikad said tantsida Slovakkia tantse (siin kohal tegime jälle pillide vahetuse). Aeg möödus kiiresti ning juba istusime bussis tagasiteeks.

Esinemine Cambo-les-Bains linnakeses. Rongkäigud on veidi erinevad meie omadest - lühemad, natuke suvalised ja autode vahel siksakitamised. Aga keset rongkäike on välkesinemised, mis lähevad linnakodanikele väga hästi peale :)

Pärast suurt pausi toimus proov, mis venis natukene liiga pikaks. Kell kolm pidi algama kontsert, kuid sellel ajal saime alles sound check’i teha, nii et saal oli rahvast täis. Publik oli väga lahke ning plaksutas pillimängule kaasa. Kontsert ise möödus väga armsalt ja intsidentideta. 

Esinemine festivali pealaval. Mõlemad pealava esinemised läksid suurepäraselt!

Siis jõudis kätte viimase avakontserdi aeg, enne mida pidi olema rongkäik. Kohe algusest peale oli suur suur tohuvapohu. Alguses öeldi, et rongkäigule pille ei tohi võtta, siis öeldi, et ikkagi tohib, aga ei tohi tantsida selle ajal. “Okei,” mõtlesin mina. Espelette’i linn on nii väike, et kõndisime paarsada meetrit peatänaval ning meid pöörati tagasi, sest linn lihtsalt lõppes. Sellega lõppes ka meie rongkäik.

Aga järgmisena leidsime ilusa mäevaatega koha ning tegime üli palju pilte Leesikate rühmast, pillirühmast, tüdrukutest, võnnu riietega tüdrukutest, poistest, poistest kes ei mängi pilli (ehk Sten aeti pildilt välja) etc etc.

Eilsest fotosessioonist mägede taustal on Hedvigi telefonis 200 pilti. Aga kui tihti ikka Baskimaale satume?

Siis me olime valmis kontserdi avamiseks, kus pidid kõik rühmad lavalt läbi käima. Viimasel hetkel tuli teade et seda ei toimu. “Hästi,” mõtlesin mina ja läksin rahuliku hingega vetsu. Tulles tagasi sain ma teada, et avatseremoonia ikkagi toimub. Krabasin pilli ning jooksin lavale. Aga oh häda! Slovakkia pillimehed olid maha jäänud enda trupist ning hakkasid ette trügima. Pillimehed tahtsid minna tantsijate taha kolonni, kuid enne kui me üldse lavale saime olid slovaklased meist ette trüginud ja meie tantsijad juba lavalt maha tulnud. Ehk siis lõppude lõpuks pillirühmale avatseremoonia ei toimunud. 

Aeg enne esinemist lendas kiiresti: saime uusi sõpru slovakkide ja baskide seast, mängisime pillilugusid, niisama vestlesime omavahel ja nautisime Prantsusmaal olemist. Lavale saime alles pool kaksteist. Tundub kahtlane laste ja noorte festivali jaoks, aga mis siis teha. Esinemine õnnestus ning saime suure aplausi selle lõpus. Pärast seda ütlesime “bonne nuit” uutele sõpradele ning sõitsime koju. 

See päev oli tõesti pikk ja raske: vahetasime rahvarõivaid kolm korda päeva jooksul, terve aja oli “ma ei tea” tunne, kuna koguaeg toimusid muutused, tantsimine palava päikese käes + uued tutvused ning ajude ragistamine prantsuse ja inglise keeles. Vaatamata raskustele oli see üks imeline ja seiklusterohke päev, mida keegi meist kunagi ei unusta! ;)

-Liis ja Katerina

Neljas päev. Hommikul pidi kell neli olema rahvarõivis kogunemispaigas, kus räägiti päevast. Plaanis oli teha 2 kontserti, 1 suur ja 1 väike rongkäik. Juba kell 10 olime bussis ja sõitsime teise linna poole, kus toimus rongkäik. Rongkäigul sai plavusegagi laulud ja tantsud ära teha. Kell 12 olime bussis ja suundusime tagasi. Pärast lõunasööki toimus proov, mis oli hilinenud ja kontsert pidi juba käima. Saal oli rahvast täis ja me tegime proovi. Äge oli see, et kui Kati pidi heliproovi jaoks midagi mängima, siis hakkas rahvas kaasa plaksutama. Kiirustasime rahvarõivaid selga panema ja jõudsime oma esinemise kenasti tehtud. Enneõhtust kontserti jäi proov ära ja saime hoopis baski tantsijatega tuttavaks. Jõudis aeg, kui pidi jälle riietuma ja algas väike rongkäik. See möödus kähku ja oli aeg viimaseks kontsertiks. Algus oli segane kuna öeldi, et avamist kontsertile me ei tee, (lavale ja lavalt ära kõndimime) aga viimasel hetkel see ikka toimus. Slovakid olid oma rühmast maha jäänud ja tulid meile ette nii, et mõned ei saanudki lavale. Me olime viimased ja esinemine oli super. Lõpetuseks tulid kõik rühmad lavale ja korraldajad rääkisid veidi ning toimus koju minek. Vabaaega oli päevas eriti vähe, kuid kõige muu poolest oli üli äge päev.

-Sten

Cambo-les-Bains

Frida tähistas 15. juulil sünnipäeva - seekord koos festivaliga

Rongkäik Espelette'is, meie festivalilinnas. Majad on kõik kivist ja valged, mille seintel kuivatatakse kohalikke pipraid. Terves linnas ongi vaid suveniiripoed, kus müüake erinevaid piprast tehtud želeesid, foie gras'd ja lambajuustu.

Pillirühm vasakult: Liis, Kati, Eva, Sten, Helena ja Liisa

Vasakult: Anni, Laura, Katerina, Mari, Heti, Emilia, Margaret, Frida, Marie ja Elina

Vasakult: Hans, Villem, Albert, Hugo, Oliver, Iiob, Jonatan, Jan, Simon ja Roger. Ees kükitab Sten.

Piltidelt ei puudu ka tants!

Tuuli, Hedvig ja Kristiina

Meie riietusruum. Festivalil on kord selline: esinemise ajaks paneme rahvarõivad selga ja pärast kohe võtame ära. Arvestades, et õues on 35+ kraadi, ei ole meil midagi kurta. Nii õnnestuski meil eile 3 kordarõivad selga panna ja uuesti ära võtta. Kes kujutab ette, et tuba on hästi jahutatud ja ventileeritud, võib uuesti pakkuda :) Ööseks jätsime igatahes rõivad kuivama, hommikuks olid asjad enam-vähem kuivad.